Eelmine postitus ma rääkisin väga kaudselt, miks otsustasin kolida. Praegu tunnen, et räägin terve loo põhjalikult ära.
See ei ole tavaline selline postitus mida võite leida mu blogis, kuid see on minu arvates suur probleem praegu minu elus ja loodan, et seda jagades aitab see ka kedagi teist. Kuigi ma tean, et igaühel ei ole samad probleemid, mis minul (ja ma tean, ravi pole igaühe jaoks) - siis on okei küsida abi, kui tunned, et sa seda vajad. Olgu see siis ükskõik, mis vormis - terapeut või mõni hea sõber, keda saad usaldada. Minu see üks "sõbranna" kadus ära ja see halvendas veelgi asja ja seda närusemalt ma ennast tundsin.
Mõni aeg tagasi sain aru, et ühel päeval ma suren ära. Ma tean, et see kõlab naeruväärsena mõnele inimesele, aga kui su elu pole mõjutanud surm - siis on üsna lihtne unustada, et see üldse juhtub. Igakord kui mõtlesin sellele siis valdasid mind paanikahood umbes 2-3 päeva järjest. Viimase paari nädala jooksul on tekkinud tunne, nagu ma oleks jõudnud  "murdepunkti" - minu mõttesse oli kleebitud see üks jube mõte ja kuigi ma meeleheitlikult tahtsin mõelda muid asju siis see lihtsalt ei olnud võimalik . See mõtlemine läks üle kord paarist päevast iga päevale. Ma tean, et see tundub tobe, et ma nutsin igapäev sellepärast, et ma suren tulevikus ja ma jäin ilma praegusest.
Olles veetnud suure osa reede õhtust nuttes, käisin vaatamas "erakorralist" arsti, kes töötab väljaspool tavapärast tööaega. Pean olema aus, see oli viimane koht, kuhu ma tahtsin minna - kuid tegin seda, sest ma teadsin, et mu lähedased olid mures mu pärast. Alates sellest kui ma läksin arsti juurde, kuni selle momendini mil ma lahkusin,  tundsin na ebamugavust. Ma arvasin, et arst tegi nalja kui ta küsis: "Kas see on esimene kord, kui olen püüdnud kahjustada ennast?" - Ta ilmselt ei lugenud minu faili, sest see oli just vastupidine sellele, mida ma tahtsin teha. Ta küsis minult rida küsimusi, mis olid kõik "kuidas teada, kui sa oled masenduses". Sümptomeid olin googledanud varem. Kuigi mu vastused tema küsimustele, väljaarvatud ühele,  olid "ei", kirjutati mulle Xanax ja antidepressandid, enne kui ma jõudsin isegi midagi õelda. Ma saan aru, ta oli ilmselt mures, kui 21-aastane tüdruk istub tema kabinetis ja nutab nagu väike laps - aga ma olen juba suur tüdruk, me oleme mõlemad täiskasvanud ja ta peab olema aus oma patsientidega (kiire google otsing paljastab õudused, mis kaasnevad Xanax'i sõltuvusega!)Kui ma lahkusin arsti kabinetist tundsin ma end segaduses. Sel ööl võtsin pool 0,5mg Xanax'it ja magasin 13 tundi, järgmisel päeval võtsin pool 0.25mg Xanax'it kell 15:00 ja veetsin enamiku päevast voodis kuni ma lõpuks jäin magama kell 19:00. Ma pidin võtma terved Xanax'i tabletid kaks korda päevas koos antidepressantidega, Peamised kõrvaltoimed on väsimus ja kaalutõus  (ma olen niigi ülekaaluline tüdruk jama ei usu, et ma peaksin võtma tablette, mis võivad kaalu tõsta 10+ kg 6 nädala jooksul!) Võttes kõik tabletid nii nagu oleks pidanud siis oleks see tähendanud tõenäoliselt seda, et tahan magada terve päev, iga päev. Ma ei tahtnud raisata oma elu voodis, ma ei tahtnud võtta tablette, mida ma tundsin, et ma ei vaja. Ma ei usu, et ma olin / olen depressioonis, pigem ärev võibolla, aga ma arvan, et arst diagnoosis mind kiirelt ja läks kergemat teed pidi.
Sellest järgmisel nädalal hakkasin googledama nõustamisteenuseid ning leidsin ühe terapeudi, kellega juurde sain ka aja kohe järgmiseks hommikuks. See oli veidi hirmuäratav alguses, ma olin tõesti kardsin sinna minemist, aga sinna jõudes nägin, et mu hirm oli asjatu, sest arst oli teinud mu olemise väga mugavaks ja teretulnuks. Kuigi mul on veel pikk tee minna siis tean, et see, et ma sain seal käia tegi asja ainult paremaks & see oligi see mida ma vajasin.

Miks ma selle postitasin?  Ma arvan, et tahtsin lihtsalt jagada "oma lugu", mis loodetavasti aitab teisi inimesi. Kui sa ei tunne end mugavalt sellega, mis su arst on sulle kirjutanud/rääkinud, siis alati küsi teist arvamust. Rääkige kellegagi. Mõnikord on meil vaja natuke abi või juhiseid ja kedagi, keda ei tohi karta / häbeneda. Mul on heameel, et mul on see inimene nüüd.